Et õppimise näol on tegemist väga keeruliste psüühiliste protsessidega, on seda raske kirjeldada ühe kõikehaaravaga mudeliga. Sel põhjusel pole ka tänapäeval ühtset õppimisteooriat.
        Pedagoogilises filosoofias võib eristada kaht mõtlemisviisi.
        Õpetlik (instructivist) -
peamine tähelepanu on suunatud objektidele, mis asuvad väljaspool õppijat. Objektid on rühmitatud, järjestatud ja eraldi iseloomustatud. Õppija ülesanne on esitatud tõed panna korralikult lattu - mällu - ja teha hea kartoteek, et neid õigel ajal üles leida. Õppija on tühi ämber, mis aja jooksul täitub. Teadmised on olemas ka ilma õppijata.
        Loov (constructivist) -
peamine tähelepanu on suunatud õppija kavatsustele, tema kogemusele ja kognitiivsetele strateegiatele.
Õppija seostab objekte vastavalt oma kogemustele. Edukaks õppimiseks peab õppekeskkond  olema võimalikult mitmekesine. Õppimine toimub probleemide lahendamise kaudu ja teadmised tekivad alles õppijas.

        Biheivioristid näevad õppimise põhilise lättena inimese kaasasündinud võimet vältida kogemuslikul baasil sündmusi, mis toovad kaasa ebameeldivusi. See alateadvuslik motiiv kujundab inimestel mitmesuguseid käitumisharjumisi ja automaatseid reageeringuid keskkonna märguannetele. Niisuguse õppimise tulemuseks on organismi võime reageerida kindlal viisil märguandele ehk stiimulile. Seda nimetatakse ka operantseks tingituseks ehk stiimul-reaktsioon-õppimiseks. Käitumine, mis toob kaasa meeldivaid elamusi, kaldub korduma.

Käitumusliku õppimise idee on õpitehnoloogia, mis hõlmab nelja põhiküsimust:

• kuidas kutsuda õpetamisel esile soovitavaid muutusi inimkäitumises?
• kuidas ennustada õpikäitumist – seda, kuidas õppija tegutsema hakkab?
• kuidas seada õppimisel võimalikult selged ja täpsed eesmärgid?
• mil viisil õpieesmärkide saavutamise kontrolli kaudu õppeprotsessi suunata?

Selle meetodi rakenduseks on programmõpe:

• õppematerjal esitatakse väikeste annustena
• teadasaamine vastuse õigsusest on õpilasele tasustuseks
• viivitamatu tagaside annuse omandamiseks aitab õppimisele kaasa

        Konstruktivismi uurimisobjektiks on inimese kõrgemad psüühilised protsessid – taju, mälu, fantaasia, mõtlemine, loovus jne. Õppija ei ole mitte väliste mõjutuste passiivne vastuvõtja, vaid ennekõike info teadlik läbitöötaja – vastuvõtja, muundaja ning talletaja.

Konstruktivistliku õppimise idee on õppija tegutsemine:

• Õppimisel on individuaalne iseloom. Inimesel on olemas varasemaist teadmistest, hoiakutest, väärtushinnanguist, tõlgendustest  kujundatud kognitiivne (mõtteline) struktuur.
• Õppimine ongi uue kognitiivse struktuuri ülesehitamine ja kokkusobitamine varasemate teadmistega.
• Õpetaja tegevuses nihkub esile soodsa õppesituatsiooni kujundaja, õppeprotsessi nõustaja ja õppetehnikate tutvustaja osa.

        Inimese varasem teadmine või kujutlus kajastub mälus kogemuslike skeemidena. Skeemi teadvustamiseks meie mälus piisab sageli väikese episoodi meenutamisest. Kui õpitu ei seostu olemasolevate skeemidega, võib see talle mõttetuna tunduda. Suutmatus teadvustada õpitavat seoses varasemate teadmisstruktuuridega sunnib õpilast seda pähe õppima.

        Inimese mõtlemist oma tunnetustegevuse üle nimetatakse metakognitsiooniks.
See hõlmab kahte tahku: mõtteid selle üle

• mida teame
• kuidas suuname oma õppimist

• Mida ma õpitavast juba tean?
• Kui palju kulub mul aega selle õppimiseks?
• Kuidas seda materjali kõige otstarbekamalt õppida?
• Mida peaksin oskama teha selle materjali õppimise tulemusena?
• Mida olen valesti teinud?
• Kuidas tehtud viga kõige hõlpsami avastada?

        Humanistlik õppimiskäsitus on kogemusliku õppimise kontseptsioon. Iga õppija toob endaga kaasa ainulaadse kogemuste pagasi. Õpetaja võib oskuslikul tegutsemisel  õpperühma liikmete isiklike kogemustega edasiantavat õpetust oluliselt rikastada. Kogemuse olemuse teistele mõistetavaks muutmiseks läheb vaja dialoogi. Ainult kogemustest ei piisa õppimiseks. Kogemuste õigeks mõistmiseks ja rikastavaks kasutamiseks saab olulist tuge nii teaduslikest teooriatest kui didaktilistest võtetest.

        Alustada võib erinevast kohast, kuid oluline on iga kord läbitaks kõik neli etappi. Pidevalt uute kogemuste ja nende lahtimõtestamise protsessi järjepidevaks kulgemiseks on vaja indiviidi ja keskkonna aktiivset suhet.
Õppimise seisukohalt on oluline, et kogemuse lahtimõtestamisele järgneks teoreetiline üldistus ja uus katsetus.

Õppimisele kui protsessile võib läheneda kolmel erineval moel:

        Sel juhul  on õppijale esitatav informatsioon  eelnevalt töödeldud ja viimistletud. Õppija toetub oma tegevuses õpetaja poolt serveeritud "tõdedele" ja kasutab neid baasina otsuste langetamisel. Tulemuseks on tugev baas kuhu toetuda, kuid see võib osutuda sobimatuks või arusaamatuks antud konkreetses olukorras. See on euroopalik lähenemine, milles on põhirõhk kvalifikatsioonil.

        Sel juhul loob õppija  endale ise ettekujutuse ülesande komponentidest ning kasutab saadud informatsiooni baasina otsuste langetamisel. Tulemuseks on tugev seos praktikaga, tuletatud järeldused on hästi tajutavad, kuid üldistused jäävad piiratuks. See on ameerikalik lähenemine, milles põhirõhk on kompetentsusel.

        Sel juhul saab õppija  kogemuste vahendusel teoreetilisi teadmisi, mida kasutab korduvalt uudsetes ja seni talle tundmatutes probleemsituatsioonides. Eksimine on õppimise loomulik koostisosa. Tulemuseks on seos nii praktika kui ka teooriaga, millest vaheldumisi lähtudes õppijad leiutavad või formuleerivad ise ülesande lahendamiseks vajalikud reeglid ja seosed. Avastuslik lähenemine võib õppiijale tulevikus anda nii kvalifikatsiooni kui ka kompetentsuse.

        Avastuslik lähenemine soodustab heuristikute kujunemist. Heuristikud on mõistlikud oletused tõenäolise lahenduse kohta, kui probleemi lahendaja käsutuses on vaid mõned lahendamiseks vajalikud andmed. Praktika probleemide lahendamisel õpetab õppijat, kuidas improviseerida, kaalutleda ja ekstrapoleerida, et leida lahendust.
        Avastuslik lähenemine annab võimaluse areneda iseseisvaks probleemide lahendajaks ja uurijaks. Kuid, avastus ja arusaam ei ole üks ja sama. Pole mõtet raisata aega ratta leiutamise peale. Heuristilised meetodid toovad vältimatult kaasa frustratsiooni ja meeltesegaduse. Neist esimene eksitab teelt, teine annab kinnitust saamatusele. Iga õppija tajub seda ning saamatuna tunda end on väga ebamugav, võib-olla isegi traumeeriv.