1. Viitamise vajalikkus

1.3. Plagiaat

Teise isiku loodud teadustöö või selle osa avaldamist oma nime all nimetatakse loomevarguseks ehk plagiaadiks.

Plagiaadi objektiks võivad olla tekst, andmed, pildid, heli või esitlus (nt ettekanne) jne. Plagiaadiga rikutakse teoste autorite õigusi. Plagiaadiks võib osutuda ka võõraste lausete, mõtete, ideede või andmete, sh elektrooniliste dokumentide ja internetiallikate kasutamine ilma korrektse viitamiseta.

Plagiaat tekib peamiselt kolmel juhul:

  • teiste isikute töö või ideede kasutamisel ilma neile viitamata. Siia kuuluvad näit tsitaadid teiste töödest, statistilised andmed, aruanded, raportid, pildid, videod, muusika- ja kunstiteosed, samuti suulised ettekanded;
  • teise isiku mõtte refereerimisel (ümbersõnastamisel) ilma viitamata.  Ka teistest keeltest (vabalt) tõlgitud tekstide puhul tuleb viidata autorile. 
  • iseenda varasema töö uuesti esitamine (kui töö on juba hinnatud) või sellest lõikude, tabelite, illustratsioonide jne uude töösse kopeerimine on samuti üks plagiaadi vorme. Ka iseenda tööle tuleb selle uuesti kasutamisel viidata. 

Viitamise korral võib esineda samuti mitmeid plagiaadina käsitletavaid juhtumeid:

  • märgitakse küll allika nime/pealkirja, kuid puuduvad täpsemad viited selle leidmiseks;
  • esitatakse ebaõige teave kasutatud allika kohta, nii et seda pole võimalik leida;
  • allikale küll viidatakse, aga sõna-sõnalt esitatud tekstiosa ei ole eraldatud jutumärkidega;
  • osa kasutatud tekstist on küll viidatud kuid mõned kasutatud tekstiosad on jäetud viitamata, et tekitada muljet nagu oleksid need osad töö tegija originaallooming. 

Üldtuntud faktidele ja seisukohtadele ei ole vaja viidata. Kahtluse korral on alati kindlam siiski viidata. 

Üldteada faktide hulka loetakse laialt tuntud ajaloolised sündmused ja ajaloolised või tänapäevased isikud, geograafilised faktid, matemaatilised tõed.