Viitamine

Tekstisisene nimi/aasta viide esitatakse ümarsulgudes viidatava teksti järel.

Tekstisiseses viites tuuakse ära autori perekonnanimi (anonüümse dokumendi puhul pealkirja esimesed sõnad), järgneb ilmumisaasta, lehekülje number/numbrid.

Nimi/aasta viitamisel tekstis on soovitav silmas pidada järgnevat:

1. Omaenese ja teiste autorite mõtete eristamiseks on soovitav oma tekstis nimetada käsitletava teksti autoreid. Viitesulgudes autoreid sel juhul ei korrata. 
   Näide: Nanotehnoloogia arengut Eestis on põhjalikumalt käsitlenud Ants Lõhmus ja Ilmar Kink (Teadusmõte ... 2002, 69-72).
2. Kui tsitaat või refereering koosneb mitmest lausest, esitatakse viide omaette viidatud teksti järel. Punkti viite lõpusulu järele ei panda. 
   Näide: Avatud süsteemide käsitlemisel peab arvestama ühiskondlik-majanduslikke kaalutlusi. Kui standardid on toodetud, ei tingi uute kasutajate lisandumine mingeid lisakulusid. (Avatud süsteemide käsiraamat 1993, 19)
3. Kui tsitaat või refereering koosneb ühest lausest, pannakse viide lause lõppu, punkt pannakse pärast sulgusid. 
   Näide: Plastmass on keeruka kompositsiooniga aine, mille põhikoostiseks on polümeer (Kogerman 1989, 138).
4. Ühe ja sama autori eri aastatel ilmunud tööde puhul esitatakse ilmumisaastad kronoloogilises järjestuses. 
   Näide: Infovajaduste uuringutest (Wilson 1991, 1994) selgus... 
5. Kui viidatakse ühe autori mitmele samal aastal ilmunud publikatsioonile, lisatakse nende eristamiseks ilmumisaastale väiketähed a, b, c. Näide: Portaali tähtsusest on käesoleval aastal ülikooli ajalehes ilmunud (Saarman 2005a, Saarman 2005b) mitu artiklit.
   
6. Kui viidataval publikatsioonil on autoreid rohkem kui üks, võib tuua viites vaid esimese autori perekonnanime ja lisada sellele lühendi “jt” või et al. Ladinakeelsed lühendid esitatakse kaldkirjas, lühendi lõppu pannakse punkt. 
   Näide: Osalemisel kõrgetasemelistel rahvusvahelistel erialakonverentsidel ... (Hinrikus jt, 73). 
7. Kui viidatakse autorita publikatsioonile, tuuakse viites põhipealkiri (või pealkirja esimesed sõnad ja kolm punkti) ning ilmumisaasta. 
   Näide: Kaugõppekorraldust on käsitlenud ka A. Kana ja M. Udam (Õppimine ja õpetamine ..., 2005).
8. Kui viidatakse märksõnale entsüklopeedias või sõnaraamatus, märgitakse teatmeteose pealkiri/lühend, ilmumisaasta ning lühend sub (ladina keeles sub verbo - sõna all). 
   Näide: Enamikku metalle saab valtsida nii külmalt kui kuumalt (EE 1998 sub valtsimine).
9. Kui viidatakse ühele ja samale allikale mitu korda, on vaja viidata uuesti, kui pole selge, et tegu on sama viitega (uus lõik, vahepeal on viidatud teisele allikatele jm).